GO UP
Image Alt

Austraaliasse

12 TÄHELEPANEKUT, KUIDAS REISIMINE ON MEID MUUTNUD

Kui sa lähed reisima ja ma mõtlen tõeliselt reisima, mitte pelgalt Sharm El Sheiki basseini äärde päevitama, siis sa arened ja kasvad uueks inimeseks. Sa leiad ennast tegemas uusi asju ja avardamas oma silmapiiri. Sa seisad silmitsi uute väljakutsetega ja avastad endas oskusi, mida sa ei oleks ealeski ette kujutanud. Välismaal elamine muudab sind. Mõnda inimest rohkem, mõnda vähem. Jake ja Merilin kirjutavad, kuidas reisimine on neid muutnud.

Ma olen muutunud julgemaks ja targemaks ning kogemuste võrra rikkamaks. Minu esimene pikem reis oli paar aastat tagasi, kui elasin ja töötasin Hawaiil. Piisab vaid ühest kohvrist ja seljakotist, mis täis fototehnikat, et mõista kui vähe inimesel tegelikult vaja on. Kerime paar aastat edasi ning nüüd oleme Meriliniga koos Austraalias. Oleme vaikselt Sydneys asju kokku pakkimas, et teha väike kõrvalepõige Fijile ja siis kohtuda pere ja sõpradega Eestis ning veeta ühed korralikud jõulud.

Tutvu ka Jake Farra fotograafiaga Fotograafia.ee ning jälgi tema Facebooki.

See aasta, mis oleme siin Austraalia pinnal veetnud, on meid mõlemaid muutnud. Panin kirja mõned tähelepanekud, mis võivad ka sinu kohta käia:

1. Inimene on iseenda suurim takistus.

Päris paljud on mulle õelnud, et selline reisimine vajab väga palju julgust. Nad teeksid seda ka, kui nad vaid ainult ei kardaks. Asi ei ole kartuses, asi on vabandustes. Inimene leiab endale must miljon põhjust, miks midagi mitte teha. Inimaju on selles suhtes hämmastav. Kirjutasin oma eelmises postituses üles põhjused, mida kuulnud olen. Saad neid lugeda siit: Motivatsiooni Austraaliasse mineku jaoks. Kas leiad ka enda põhjuse? 😀
Kui me tõesti tahame midagi teha, siis me teeme seda. Ei ole mõtet hakata keerutama või mõtlema välja põhjendusi, miks midagi mitte teha. Tuleb lihtsalt tegutseda.

 

2. Kodu on seal, kus on süda.

Kodu tähendus on muutunud meie jaoks. Me pressisime kogu oma maise vara ühte reisikohvrisse ning tundsime, et olime võtnud killukese kodust endaga kaasa. Aga peaaegu kõike, mida me kaasa pakkisime, saab asendada. Me võime osta uued riided, uued raamatud, uue tehnika. Ühel hetkel aga mõistsime, et kodu olemus ei peitu enam selles reisikohvris, vaid meis endis. Kodu on kõik need lugematud mälestused ja uued kogemused, mahajäetud sõbrad ning värsked tutvused.

3. Me muutume reisil olles.

Võibolla me ei mõista seda või ei taha uskuda. Aga ühel päeval tagasi vaadates, näeme, et oleme muutunud. See ei käi üleöö, vaid tasapisi. Iga uus takistus, mille suudame ületada, arendab meid. Elades võõras riigis tundmatute inimeste ja uue keele keskel, tuleb raskusest ise üle saada. Sellised komistuskivid aitasid meil areneda ahvidest inimesteks. Me õpime nägema, et paljugi, mis me arvasime olevat unikaalne oma koduriigile on tegelikult omane ka paljudele teistele riikidele, ja see, mis arvasime olevat universaalne paljudele teistele riikidele, on tegelikult omane ainult meie koduriigile.
Mõistame kui vähe me tegelikult maailmast teame,  mida rohkem me näeme ja õpime.

 

4. Meie meeled on palju erksamad.

Meie elu on muutunud seguks õppimisest, improviseerimisest, tundmatuga vastasseismisest.. Kõik meeled muutuvad ärksaks ning rutiin kaob silmapiirilt. Uued kohad, uued harjumused, uued väljakutsed, uued inimesed. Adrenaliin möllab veres. See on segu paanikast ja erutusest. Mäletan ühte õhtut, kui sõitsime Merkaga esimest korda Melbourne’i ja otsisime nurgatagust, kuhu vaikselt auto parkida ja silmad looja lasta. Olime täiesti tundmatus keskkonnas ja aeg oli hiline. Liiklesime läbi kesklinna, kus inimesed jõid ja tantsisid tänaval. Nad nautisid oma reede õhtut, kui meie paaniliselt püüdsime kuskile oma autoga jõuda. Pärast mitmeid tiirutamisi avastasime äärelinnast ülikooli parkla, millel polnud parkimispiiranguid. Parkisime auto kõige pimedamasse nurka ja heitsime voodisse. Tol õhtul ei saanud ma kordagi magada, sest ärevus oli nii suur. Nägin ja kuulsin kõiki autosid ja inimesi meie ümber. Lootsin vaid, et keegi politseid ei kutsu ja meid ära ei aja. See õhtu meil vedas ning probleeme ei tekkinud. Sama ei saa öelda meie ühe esimeste otsingute kohta. Juhtus see ühes väikelinnas, kui olime järjekordselt peatuspaiga otsinguil. Leidsime sobiliku koha ühe autorea lõpus, mis oli autoremonditöökoja vastas. Väljas oli meeletult palav ning auto seda enam. Jätsime aknad praokile ja suikusime unne. Äkitselt, keset ööd, karjastas Merka. Keegi oli läbi lahtise akna krahmanud ta käest ja uurinud, mida me siin teeme. Silmi lahti tehes nägime vaid tumedaid silmi, mis piilusid meie auto sisu. Unesegasena vastasime, et auto läks katki ja pidime siin parklas ööbima. Tegemist oli töökoja omanikuga, kes öösel põit tühjendades oli oma autoreast uue auto leidnud. Lubasime hommikul temaga pikemalt vestelda ja ta läks tagasi majja. Esimeste päiksekiirte saatel panime autole hääled sisse ja kihutasime sealt minema.

5. Me õpime abi küsima.

Elades välismaal, võivad ka kõige lihtsamad ülesanded olla väga suured väljakutsed: õige sõna leidmine, paberimajandusega tegelemine või kasvõi teadmine, milline buss viib sind sihtkohta.
Aga vähemalt on inimesed sõbralikud ja abivalmid. Tundmatu austraallane võib rohkem aidata, kui tuttav Eestis.

Loe edasi Jake ja Merilini blogist: http://kotidselga.blogspot.com.au/2014/11/12-tahelepanekut-kuidas-reisimine-on.html

Leave a Reply